Arvamisest.

“Ma arvan”

Kõnekeeles taban ma ennast teinekord alustamas kõne fraasiga “ma arvan”.
Sellele fraasile keskendumise idee tuli Kärt Tomingas’elt, kelle mõttekäik arvamise olemusele samuti peatuma oli jäänud.

Kui nüüd oma “ma arvan” ütlemine ära öelda ja tagasi vaadata, millele see öeldu põhines – on sellise avangu puhul raske tuvastada sisu alget.
See on justkui pilvisesse taevasse vaatamine ning vihma ennustamine. Neli korda viiest see ebaõnnestub, üks viiest ehk õnnestub.
Ilmselgelt on sellise info jagamine teistega sel juhul sisutühi ja kõikide osapoolte aja raiskamine. Samuti ei saa sellise info peale toetudes teha otsuseid.
See on tunnetuslik maailm, mida ei olegi vaja välja kõnelda – kui just ise ei hakka taevast vett alla kallama.

“Mulle paistab”

Nüüd, kui ma juba näen, et vihma sajab, saan ma kindlalt öelda: “Mulle paistab, et vihma sajab.”
See on info, mis on väärt teistega jagamist ning millele toetudes saab langetada konkreetseid otsuseid. Alge on tuvastatud: taevast tuleb alla vett.